Breathe me

Kas tead, mis on kõige jubedam tunne üldse? Külmal talveõhtul. Siis kui sa kõnnid üksinda tänavatel ja tõmbad terve paki sigaritest tühjaks, lihtsalt suurest meeleheitest. Oled pettunud ja löödud, sest tajud kuidas kusagil sulle mingil perioodil tähelepanu pööranud ja sinust hoolinud inimesed tunnevad rõõmu kusagil mujal, sinu peale hetkekski mõtlemata. Või pettunud et sa ei saa tunda rõõmu elust, juba mitu aastat. Et suvalisel võibolla toredal hetkel lööb sulle miski pähe ja sa oled nagu halvatud - ei saa aru õnnest, rahulolust, normaalse inimese tundest, millest said just mõned sekundid tagasi. See tunne, kui oled täiesti kindel ja veendunud et sa ei saa ja pole kunagi millegagi hakkama saanudki. Ja siis tunned ennast meeletu hobusena, kes ei suuda isegi oma fcking dieedist kinni pidada. Ja sa lihtsalt kõnnid ja tunned ennast täiesti laiali valgununa. Poetad suurest ängistusest mõne pisara, mõistus on täiesti koos, sa ei tea mida teha. Midagi pole juhtunud, on lihtsalt mõned vanad mälestused mis teevad põrguvalu. Siis tunni aja pärast otsustad koju lonkida ja millegi kasulikuga tegutseda. Teades, et see tunne tuleb sulle jälle külla. Võibolla samal õhtul, võibolla öösel. Äkki hoopis mõned päevad hiljem.
See on põhjus, miks ma ei taha talve, miks ma ei taha neid pimedaid õhtuid, seda pimedat aega. Ma ei oska üksi sellisel ajal toime tulla ja kahjuks pole ka sel hetkel enam kellestki abi. Naudin suve veel nii kaua kuni seda nautida annab ja ootan juba järgmist.