Hetkel siin ja praegu, võin öelda et see siin on kindlalt üks parimaid lugusid maailmas. Ja nii on ja nii jääb! Asjad mu sees kisuvad katki ja maha langema, ma isegi ei tea mis see on. Olen viimase paari aasta jooksul liiga palju näinud ja tundnud, now I can feel that bittersweet after-effect. Mehed mu ees põlvitavad ja paluvad, tuttavad ja peod on siin ja seal. Aga mina ei hooli, sest see pole see mida ma otsin. Ma ei otsi armastust, lõbu ja pidu. Ma otsin seda tunnet mis viib mu taevasse ja paneb edasi elama, elu üle mõtlema. Siiani on seda suutnud vaid muusika. Ja nii vist ongi hea. Aga mina. Mina isiklikult olen laostunud ja kustunud, teen hea näo pähe teiste ees ja üksinda olen mina ise, vahin mitte kuhugile, kõrvaklapid peas ja sigar ees. Aga sellist mind ei taha ju tegelikult keegi, on ju nii? Keegi ei väida vastupidist. Ja nii on ja jääb.
Kuradi hale muinasjutt tuli siia kokku, endal ka piinlik. Fuhhh
"Remember when you were young, You shone like the sun. Shine on you crazy diamond. Now there's a look in your eyes, Like black holes in the sky."
No comments:
New comments are not allowed.